Michelangelo Taaveti skulptuur: teose analüüs

Michelangelo (1502-1504) on ühe kõigi aegade suurima kunstigeniuse käest pärit uhke skulptuur, mis on valmistatud tahkest marmorist ja mille kõrgus on üle 4 meetri ja alus üle 5 meetri, kui arvestada aluse kõrgust.

1501. aastal kunstnikult tellitud Taavet on üks renessansi sümboleid ja seda saab praegu imetleda Firenze Galleria dell'Accademias Itaalias.

Michelangelo Taavet

Töö analüüs

Taavet ilma Goliatita

Skulptuur viitab piibellikule loole Taavetist ja Goliatist, kus hiiglaslik ja ülbe Goliat (vilistide sõdur) saab võitu Taavetilt (kes on alles poiss), kes aitab seega iisraellastel võita lahingu vilistide vastu.

Seda lugu on varem mitmel erineval viisil kujutatud, kuid Michelangelo erineb varasematest kujutistest sellega, et ta valis Taaveti ilma Goliatita ja eelkõige sellega, et ta ei kujutanud võidukat Taavetit.

Tavapärase asemel ilmub Taavet siin üksi ja lahingu eel. Ta astub alasti maale, kus teda ootab Goliat, kandes ainult vasakul õlal rihma, millega ta viskab kivi, mis tapab Goliati.

Mõjud ja omadused

Michelangelo kiindumus ja eelistus klassikalise skulptuuri vastu on selles teoses väga selgelt näha. Klassikaline mõju on nähtav teose lähenemises kreeka kouros-skeemile. Ja ka selles, et kunstnik valib lihaselise keha skulptuuri, erinevalt näiteks Donatello noorukite figuuride kõhnadest kehadest.

Kuigi teos väljendab mõningast liikumist, on see ennekõike skulptuur, mis kujutab endast "peatuvat tegevust". Taaveti kogu anatoomia väljendab pinget, kartust, aga ka julgust ja trotsi. Soontes on laiendatud veenid, otsaesine on kortsus ja pilk on äge, kuid samas ettevaatlik.

Parema käe laienenud veenide detailid

Ka siin on intensiivne psühholoogiline mõõde, nagu kõigis Michelangelo töödes. Skulptuuril näib olevat üsna rahutu siseelu, vaatamata näilisele välisele kirevusele ja passiivsusele.

See duaalsus peegeldab ehk keha ja hinge duaalsust, mis piinas kunstnikku kogu tema elu, sest kuigi ta imetles ja pidas inimkeha täiuslikuks jumaliku väljenduseks (ja millest ta tegi oma loomingu peamise ja algse nimetajana), pidas Michelangelo seda ka hinge vanglaks.

Kuid see oli üllas ja ilus vangla, mis oli inspiratsiooniks kogu tema loomingule. Vt Giorgio Vasari (1511-1574, maalikunstnik, arhitekt ja mitmete Itaalia renessansiajastu kunstnike biograaf) sõnu Michelangelo kohta:

"Selle erakordse mehe idee oli komponeerida kõik vastavalt inimkehale ja selle täiuslikele proportsioonidele, selle hoiakute imelises mitmekesisuses ja pealegi kogu hingede kirglike liigutuste ja vaimude vaimustuse mängus."

Pea detailne kujutis

Samamoodi olid kiviplokid (analoogselt inimkehaga) ka vanglad neis elavate figuuride jaoks, mille Michelangelo skulptuuritehnika abil vabastas.

Selle teosega võtab Michelangelo ette täieliku aktuse, mis oli kunstniku jaoks fundamentaalne, sest ainult aktis saab keha kui Jumala ülimat meistriteost õigesti hinnata. Samuti on ka siin selge kunstniku täielik meisterlikkus anatoomilise kujutamise alal.

Tutvu Michelangelo teiste teostega.

Kurioosumid

Skulptuuri parem käsi on ülejäänud kehaga võrreldes veidi ebaproportsionaalne (suurem kui vasak), mis on ilmselt taotluslik ja austusavaldus teisele nimele, mille all Taavet samuti tuntud oli: manu fortis (tugev käsi).

1527. aastal tabas skulptuuri esimene vägivaldne rünnak, kui seda visati poliitilise protesti ajal kividega, mis purustas vasaku käe kolmeks tükiks. Käsi on küll restaureeritud, kuid on võimalik näha murdeid, kust see murdus.

1991. aastal õnnestus Itaalia kunstnikul nimega Piero Cannata väikese haamriga sisse pääseda ja purustada skulptuuri vasaku jala teine varvas. Sel hetkel pääses teos edasistest kahjustustest, sest Piero Cannatat saatvad muuseumikülastajad sekkusid ja tegid ta kuni politsei saabumiseni liikumatuks.

Töö valmimisele eelnevatel aastatel püüti pikka aega realiseerida skulptuuri, mis pidi tollal kaunistama Firenze Santa Maria del Fiore katedraali fassaadi ühte tugiposti, mis pidi seisma mitu meetrit maapinnast kõrgemal.

Ettevõtmine anti edasi kahele teisele kunstnikule (Agostino di Duccio ja Antonio Rossellino), kes ei suutnud tööd lõpule viia. 1501. aastal naasis Michelangelo aga Roomas tagasi Firenzesse, keda väidetavalt köitis mõte monumentaalskulptuuri teostamisest.

Nii et skulptuur tehti ühest marmorplokist, mille kaks kunstnikku olid varem tagasi lükanud ja mis ootas 40 aastat Michelangelo geniaalset kätt.

Michelangelo lõpetas töö kahe aastaga, kuid algselt katedraali jaoks mõeldud skulptuur paigutati lõpuks Palazzo Vecchio ette Rooma poole vaatava kuju ette (hiljem asendati see kaasaegse koopiaga). Sellest sai lõpuks linna jaoks demokraatia võidu sümbol Medici võimu üle.

Michelangelo Taaveti koopia Palazzo Vecchio ees, Firenze

Asukoha muutmine oli tingitud skulptuuri positiivsest ja entusiastlikust vastuvõtust ning pärast selle valmimist otsustas selle lõpliku sihtkoha selleks loodud komisjon (kuhu kuulusid sellised nimed nagu Leonardo da Vinci ja Boticelli).

Praegu külastab teost igal aastal rohkem kui 8 miljonit inimest, mis ei ole olnud skulptuuri säilimise seisukohalt soodne, sest ainuüksi läbi muuseumi marssivate külastajate sammud tekitavad väikeseid maavärinaid, mis on marmorit kahjustanud.

See viis selleni, et Itaalia valitsus üritas nõuda teose omandiõigust (püüdes määratleda skulptuuri kui rahvuslikku varandust) Firenze linna vastu, kellele see kuulub ajaloolise õiguse alusel, ja viis asja kohtusse.

Tutvuge ka