6 luuletust Carlos Drummond de Andrade'i sõprusest

Carlos Drummond de Andrade'i (1902-1987) peetakse üheks kõigi aegade suurimaks Brasiilia luuletajaks. Tema luule kuulub modernismi teise põlvkonda ja kajastab oma aja poliitilisi ja sotsiaalseid küsimusi, kaotamata seejuures kunagi keskendumist üksikisikule ja tema maailmakogemusele.

Nii kirjutas autor mitmeid kompositsioone, mis keskenduvad inimlikud sidemed ja selle tähtsus meie isikliku ja kollektiivse arengu jaoks.

1. sõprus

Teatud sõprussuhted seavad ohtu sõpruse idee.

Sõber, kes muutub vaenlaseks, muutub arusaamatuks;

vaenlane, kellest saab sõber, on avatud seif.

Lähedane sõber - iseendast.

On vaja kasta lilli kustunud sõprussuhete haual.

Nagu taimi, ei tohiks ka sõprust ei üle- ega alakasta.

Sõprus on vahend, mille abil isoleerime end inimkonnast, kultiveerides mõningaid inimesi.

Luuletus avaldati ajakirjas Asjade teine pool ( 1987), mis koondab kokku lugematute mõistete definitsioonid, mis on esitatud sõnaraamatu kirjetena. Selle kaudu tegeleb teema ajatu teemaga: inimsuhete ja sidemed, mida me moodustame teel.

Need salmid tuletavad meile meelde, et me peaksime väärtustama ja austusega suhtuma ka juba lõppenud suhetesse, austades seda, mis on elatud minevikus. Ja et need säiliksid ja õitseksid, peame nende eest hoolitsema, nagu oleksid nad taimed. Me peame leidma õige mõõdupuu, et mitte lämmatada või lasta sõprussuhetel ära kuivada.

Viimane salm toob täis tarkust: isegi siis, kui me oleme isoleeritud, kui me ei taha enam midagi teha ülejäänud maailmaga, me vajame oma sõpru ellu jääda.

2. kurb kutse

Mu sõber, me kannatame,

joome, loeme ajalehte,

ütleme, et elu on halb,

mu sõber, me kannatame.

Teeme luuletuse

või muud jama.

Stare at a star, for example

pikka, pikka aega

ja ohkama sügavalt

või muud jama.

Joome viskit, tule

joovad odavat, musta õlut,

juua, karjuda ja surra,

või, kes teab? lihtsalt juua.

Kiusame naist,

mis mürgitab elu

oma silmade ja kätega

ja keha, millel on kaks rinda

ja tal on ka embigo.

Mu sõber, vandume

keha ja kõik, mis on see

ja et see ei ole kunagi hinge.

Mu sõber, laulame,

nutame vaikselt

ja kuulata palju plaadimängijaid,

siis purjus me läheme

juua rohkem teisi röövimisi

(rõve pilk ja idiootlik käsi)

siis oksendavad ja kukuvad maha

ja magada.

Osa tööst Brejo das Almas (1934), on luuletus nii kutse kui ka väljapääs luuletava subjekti poolt. Tema sõnad näitavad meest, kes ei tunne end hästi ja otsib sõbra kohalolekut ja ennekõike seltskonda.

Ettepanek, mille ta talle teeb, on just see, et kannatavad koos Sel seltskondlikul hetkel võtaks alkohol nende tõkked ära ja võimaldaks neil mõlemal end väljendada ilma kõigi kehtestatud sotsiaalsete barjäärideta.

Emotsionaalne kohtumine annaks nendele tavaliselt suletumalt mõtlevatele inimestele võimaluse olla tunnistavad oma tundeid See on lõppude lõpuks üks sõpruse kõige olulisemaid aspekte: vabadus rääkida mis tahes teemast ilma hinnangu kartmata.

3. nõid

Selles Rio linnas,

kahe miljoni elanikuga,

Ma olen toas üksi,

Ma olen Ameerikas üksi.

Kas ma olen tõesti üksi?

Müra just nüüd

teatas elu minu kõrval.

Õigus ei ole inimelu,

aga see on elu. Ja ma tunnen, et nõid on...

valgusvööndis lõksus.

Kahe miljoni elanikuga!

Ja see ei vajanud isegi nii palju...

Mul oli vaja sõpra,

need vaiksed, kauged,

kes luges Horatiuse värsse

kuid salaja mõjutada

elus, armastuses, lihaks.

Ma olen üksi, mul ei ole ühtegi sõpra,

ja sel hilisel tunnil

kuidas leida sõber?

Ja seda polnudki nii palju vaja.

Ma vajasin naist

mis saabub kohe sel minutil,

et saada seda kiindumust,

päästetud hävitamisest

üks minut ja hullumeelne kiindumus

Mul on pakkuda.

Kahe miljoni elanikuga,

kui palju tõenäoliselt naisi

nad imestavad peeglisse

kaotatud aja mõõtmine

kuni hommikuni

tooge piima, ajalehte ja rahulikku.

Aga sel tühjal tunnil

kuidas avastada naist?

See Rio linn!

Mul on nii palju lahkeid sõnu,

Ma tunnen loomade hääli,

Ma tean kõige ägedamaid suudlusi,

Ma reisin, ma võitlesin, ma õppisin.

Mind ümbritsevad silmad,

käed, kiindumused, otsingud.

Aga kui ma püüan suhelda

see, mis on olemas, on ainult öö

ja hämmastavat üksildust.

Kaaslased, kuulake mind!

See segav kohalolek

soovides läbi murda öö

ei ole lihtsalt nõid.

See on pigem usaldus

inimese väljahingamine.

Kuulus luuletus väljendab üksikisiku üksildus suurlinnas ja see avaldati ajakirjas José (1942). Öösel, kui ta saab peatuda ja mõtiskleda elu üle, vallutab eu-lüüriat laastav nostalgiatunne.

Sel ajal igatseb ta kedagi, kellega ta saaks rääkida ja jagada oma ülestunnistusi, oma valusid ja kõige salajasemaid mõtteid. Kuid subjekt tunnistab, et tal ei ole sõpru ega võimalust kohtuda uute inimestega, kes saaksid täita see tühimik .

Kompositsiooni kurb toon paneb meid kahtlema meie eluviisis ja mõtlema, kui paljud inimesed on täiesti üksi rahvamasside seas.

Vaadake luuletuse lugemist:

4. ühiskond

Mees ütles oma sõbrale:

- Ma tulen varsti teie juurde

ja ma võtan oma naise kaasa.

Sõber kaunistas maja

ja kui mees koos oma naisega saabus,

lasi välja tosin raketti.

Mees sõi ja jõi.

Naine jõi ja laulis.

Nad tantsisid kahekesi.

Sõber oli väga rahul.

Kui oli aeg lahkuda,

ütles sõber mehele:

- Ma tulen varsti teie juurde.

Ja ta surus mõlemaga kätt.

Teel nuriseb mees:

- Noh, see ongi see, mis puudus.

Ja naine lisab: - Milline idioot.

- Maja on kirbupesa.

- Kas sa parandasid kõrbenud prae?

Klaver oli halb ja toit vähe.

Ja igal neljapäeval

nad naasevad oma sõbra juurde

kes ei ole veel suutnud külaskäigule vastu tulla.

Avaldatud aastal Mõned luuletused (1930) on teos tugevalt ühiskonnakriitiline, satiirides seda, kuidas me üksteisega suhtleme ja milliseid pealiskaudseid parameetreid me kasutame teiste inimeste hindamiseks. Ühiskond õpetab meid tihtipeale kohtunik halastamatult teised, isegi need, keda me peame sõpradeks.

See viib inimesed lõpuks loomuliku distantseerumise ja ka korraliku annuse silmakirjalikkuse juurde, sest nad elavad hirmus, et neid hinnatakse samamoodi. Luuletus näib rõhutavat, et need käitumine mürgitab sõprussuhteid tõsi ja seda tuleks iga hinna eest vältida.

5. eemalviibijale

Mul on õigus, et ma seda igatsema pean,

Mul on õigus teid süüdistada.

See oli vaikimisi kokkulepe, mida sa rikkusid.

ja ilma hüvasti jätmata lahkusid sa.

Sa rikkusid pakti.

Sa detoneerisid üldise elu, ühise nõusoleku

elada ja uurida hämaruse radu

viivitamatult ilma konsulteerimata ilma provokatsioonita

kuni langenud lehtede piirini kukkumise ajal.

Te olete aja ettepoole toonud.

Sinu käsi on hulluks läinud, ajades meie tunnid hulluks.

Mida oleks võinud teha tõsisemalt

kui tegu ilma jätkuta, tegu ise,

tegu, mida me ei julge ega oska julgeda.

sest pärast teda ei ole midagi?

Mul on põhjust sinust puudust tunda,

meie kooseksisteerimine seltskondlikes liinides,

lihtne käepigistus, isegi mitte see, hääl

tuntud ja banaalsete silpide moduleerimine

mis olid alati kindlus ja turvalisus.

Jah, ma igatsen seda.

Jah, ma süüdistan teid, sest te tegite

mis ei ole ette nähtud sõpruse ja looduse seadustes

sa ei jätnud meile isegi õigust küsida

sest sa tegid seda, sest sa olid kadunud.

See on põnev hüvastijätt Salmid paljastavad selle mehe mure, viha, igatsuse ja abituse tunde, kes kaotas ootamatult ja enneaegselt vana kaaslase.

Need kurvad sõnad selgitavad, kui fundamentaalne on sõprus meie elus: juba ainuüksi selle inimese olemasolu, kellega me oleme lähedased, muudab meie igapäevaelu. Seepärast ongi suure sõbra surm võib olla jõhker ja ebaõiglane löök, mis meid sügavalt raputab.

Luuletus avaldati ajakirjas Hüvasti (1996), mis on postuumselt valminud teos, mille Drummond jättis enne oma surma valmis. Arvatakse, et Puuduvale isikule on kirjutatud austuseks Minas Gerais'e luuletajale Pedro Nava kes sooritas 1984. aastal enesetapu.

6. lohutus rannas

Tule, ära nuta.

Lapsepõlv on kadunud.

Noorus on kadunud.

Kuid elu ei olnud kadunud.

Esimene armastus on möödas.

Teine armastus on möödas.

Kolmas armastus on möödas.

Aga süda läheb edasi.

Sa kaotasid oma parima sõbra.

Te ei ole proovinud ühtegi reisi.

Teil ei ole autot, laeva ega maad.

Aga teil on koer.

Mõned karmid sõnad,

leebe häälega, nad lõid sind.

Nad ei parane kunagi, mitte kunagi.

Aga kuidas on lood huumoriga?

Ebaõiglust ei saa lahendada.

Vale maailma varjus

muhelesite argliku protesti.

Aga teised tulevad.

Kokkuvõttes peaksite

paiskab teid, ükskord ja lõplikult, vette.

Sa oled alasti liivas, tuules...

Magama, mu poeg.

Kuulus luuletus, mis on avaldatud raamatus Rahva roos (1945), võtab üsna düsfoorilise tooni. Oluline on meeles pidada, et selle valmimine toimus rahvusvahelises ajaloos valusal ja ahastaval ajal: Teises maailmasõjas.

Tunnustuslikul toonil leiame luulest subjekti, kes on lootuseta, kes loetleb oma üldistatud kurbuse põhjusi. Üks neist, mida mainitakse juba enne armastuse puudumist, on oma parima sõbra kaotus .

Ilma selle partnerluse ja seltskonnata osutub lüüriline mina veelgi üksildasemaks kui kunagi varem, vaid koera seltskond täidab tema päevi. See melanhoolne nägemus paneb meid mõtlema sõprade väärtusest ja sellest, kui palju nad võivad meie elu sadu väikeste žestidega helgemaks muuta.

Kuulake luuletust, mille autor loeb ette:

Kui sulle meeldivad Drummondi värsid, võib sind huvitada ka: