9 Michelangelo tööd, mis näitavad kogu tema geniaalsust

Michelangelo oli üks Itaalia renessansiajastu suuri geeniusi ja tema nimi on tänaseni säilinud kui üks kõigi aegade suurimaid ja tähtsamaid kunstnikke. Siinkohal vaatleme 9 tema peamist teost.

1. trepp Madonna

Madonna trepist - 55,5 × 40 cm - Casa Buonarroti, Firenze

Madonna trepist on marmorist baasreljeef, mis on nikerdatud ajavahemikus 1490-1492. Töö valmis enne Michelangelo 17. eluaastat, kui ta veel õppis Firenzes Medici aedades Bertolo di Giovanni juures.

Sellel reljeefil on kujutatud Neitsi, kes istub trepil ja hoiab oma magavat poega käes ning katab teda mantliga.

Ülejäänud tausta moodustavad trepid ja nende treppide tipus näeme kahte mängivat last (putti), samal ajal kui kolmas laps puhkab käsipuul.

Neljas laps seisab Neitsi selja taga ja aitab lamaval lapsel sirutada lina (vihjates Kristuse kannatuste rätikule), mida nad mõlemad hoiavad käes.

Selles teoses paistab silma klassikaline, hellenistlik, rooma pärand ning selles leiame ataraksiat (epikuuria filosoofia mõiste), mis seisneb vaimu rahutuse puudumises.

Erinevus selle kontseptsiooni ja apaatia vahel seisneb selles, et ataraksias ei eitata ega kõrvaldata tundeid, vaid edendatakse õnne, püüdes leida jõudu, et ületada valu ja raskusi.

Niisiis on Neitsi oma poja tulevase ohvri üle mõtiskledes osavõtmatu, mitte sellepärast, et ta ei kannata, vaid sellepärast, et ta peab leidma viise, kuidas seda valu stoiliselt ületada.

Selle reljeefi valmistamiseks kasutas Michelangelo Donatello (1386 - 1466, itaalia renessansiajastu skulptor) tehnikat, sticiatto (lapitud).

2. centauromachia

Centauromachia - 84,5 × 90,5 cm - Casa Buonarroti, Firenze

Pärast "Madonna trepikoda" valminud "Kentauromaatsia" (Kentauride lahing) on marmorist reljeef, mis on valminud umbes 1492. aastal, kui Michelangelo veel Medici aedades õppis.

See kujutab kentauride ja lapiidide vahelist lahingut, kui printsess Hippodamia ja Pyrhitoo (lapiidide kuningas) abielu ajal üritas üks kentauridest printsessi röövida, mis viis osapoolte vahelisse lahingusse.

Kehad on väändunud ja segamini, mistõttu on raske eristada, kes on kes. Mõned on teiste sisse takerdunud, mõned on maas lüüasaamises, kõik annavad edasi lahingu kiireloomulisust ja meeleheidet.

Selle teosega alustab noor Michelangelo juba oma kinnisideed alastusest, sest tema jaoks oli inimlik ilu jumaliku väljendus ja seetõttu on selle ilu alastuse kaudu kujutava teose vaatlemine Jumala täiuslikkuse vaatlemine.

See reljeef on tahtlikult lõpetamata, mis on iseloomulik Michelangelo loomingule, mis seega eeldab lõpetamatust kui esteetilist kategooriat, "non finito".

Siin on töödeldud ja lihvitud ainult kehaosad (peamiselt figuuride tüved), kuid pead ja jalad on puudulikud.

3. pietà

Pietà - 1,74 m x 1,95 m - Basilica di San Pietro, Vatikan

Lorenzo de' Medici surma mõju tõttu 1492. aastal lahkus Michelangelo Firenzest Veneetsiasse ja hiljem Bolognasse, naastes Firenzesse alles 1495. aastal, kuid suundus kohe Rooma.

1497. aastal tellis Prantsuse kardinal Jean Bilhères de Lagraulas Roomas kunstnikult marmorist Pietà Vatikani San Pietro basiilika jaoks.

Michelangelo Pietà on aastatel 1498 ja 1499 valminud marmorskulptuur, mis on üks suurimaid lähenemisi kunsti valdkonnas täielikule täiuslikkusele.

Siinkohal murrab Michelangelo tavapäraseid reegleid ja otsustab kujutada Neitsit nooremana kui tema poeg. Uskumatult ilusana hoiab ta Kristust surnuna jalge peal.

Mõlemad figuurid väljendavad rahulikkust ja resigneerunud Neitsi vaatab oma poja elutut keha. Kristuse keha on anatoomiliselt täiuslik ja drapeering on täiuslikult töödeldud.

Vastupidiselt "non finito"-le on see skulptuur "finito" par excellence. Kogu teos on erakordselt lihvitud ja viimistletud ning sellega saavutas Michelangelo ehk tõelise täiuslikkuse.

Kunstnik oli selle skulptuuri üle nii uhke, et raius oma allkirja (see on ainus Michelangelo poolt signeeritud marmor) neitsi rinda jagavale paelale sõnadega: "Michael Angelus Bonarotus Floren. faciebat".

Vaadake kõike Pietà skulptuuri kohta.

4. David

David - Galleria dell'Accademia, Firenze

1501. aastal naasis Michelangelo Firenzesse ja sellest tagasipöördumisest sündis üle 4 meetri pikkune marmorskulptuur "Taavet", mis valmis aastatel 1502-1504.

Siin on Taaveti kujutamine tehtud enne kokkupõrget Goliatiga ja seega teeb Michelangelo uuendusi, kujutades tegelast mitte võitjana, vaid täis viha ja valmisolekut oma rõhujale vastu astuda.

Davi on põnev näide selle kunstniku loomingu liikumapanevast jõust, mis väljendub nii täisakti valikus kui ka sisemises turbulentsis, mida figuur laseb läbi imbuda.

Sellest skulptuurist sai Firenze linna jaoks demokraatia võidu sümbol Medici võimu vastu.

Vt Davi üksikasjalikumat analüüsi teose kohta.

5 Tondo Doni

Michelangelo ja Leonardo da Vinci olid kaks suurimat ja väljendusrikkamat nime, kes on tulnud välja Itaalia renessansiajastul. Nende teosed inspireerivad ja tekitavad imetlust tänapäevalgi, kuid kuigi nad olid elus ja kaasaegsed, ei olnud nad kunagi ühel meelel ja läksid mitu korda vastuollu.

Tondo Doni - 120 cm -

Galleria degli Uffizi, Firenze

Üks peamisi põhjusi, miks kunstnikud omavahel kokku põrkasid, oli Michelangelo deklareeritud põlgus maalimise, eriti õlimaalimise vastu, mida ta pidas sobivaks ainult naistele.

Tema jaoks oli tõeliseks kunstiks skulptuur, sest ainult füüsilise jõu abil saab saavutada tipptaset.

Skulptuur oli maskuliinne, ei lubanud vigu ega parandusi, erinevalt õlimaalist, Leonardo eelistatud tehnikast, mis võimaldas maali teostada kihtide kaupa ning samuti lubada pidevaid parandusi.

Michelangelo jaoks jõudis maalimisel ainult freskotehnika skulptuuri esikohale, sest kuna tegemist oli värskel alusel teostatava tehnikaga, nõudis see täpsust ja kiirust, mis ei võimaldanud vigu ega parandusi.

Seetõttu ei ole üllatav, et ühes vähestest kunstnikule omistatud liikuva maali töödest, "Tondo Doni", kasutas ta "tondo" (ring) tehnikas temperatahvlit paneelil.

See teos on valminud aastatel 1503-1504 ja kujutab ebakonventsionaalset püha perekonda.

Ühelt poolt näib, et Neitsi vasak käsi püüab haarata oma poja sugu. Teiselt poolt on esiplaanil perekonna ümber mitu alasti figuuri.

Need tegelased, "Ignudi", noorukid, on hiljem Michelangelo teises teoses (Sixtuse kabeli laes) uuesti kujutatud, kuid täiskasvanulikuma välimusega.

6. Sixtuse kabelist pärit freskod

Sixtuse kabel

1508. aastal alustas Michelangelo ühe oma kõige tähelepanuväärsema tööga paavst Julius II palvel, kes oli kutsunud ta aastaid varem Rooma, et kunstnik kavandaks ja teostaks tema hauakambri.

Teades oma põlgust maalimise vastu, võttis Michelangelo selle töö vastu vastumeelselt ja kirjutas selle ajal mitu kirja, milles ta väljendas oma rahulolematust.

Kuid Sixtuse kabelis olevad freskod on muljetavaldav saavutus, mis hämmastab ja muljetab maailma tänapäevalgi.

Lagi

Sixtuse kabel - 40 m x 14 m - Vatikan

Aastatel 1508-1512 maalis Michelangelo kabeli lae. See oli intensiivne töö, mille käigus ta omandas nii "buon fresco" kui ka joonistamise tehnika.

Selle tehnika puhul on vaja värvida märga krohvi, mis tähendab, et protsess peab olema kiire ja parandusi või ümbervärvimist ei saa teha.

Seetõttu on muljetavaldav ette kujutada, et kunstnik maalis 4 aasta jooksul kolossaalseid ja värvilisi figuure lamades, umbes 40 korda 14 meetri suurusel alal, tuginedes ainult oma joonisele.

Ta kannatas nägevust mõjutava tilkava toote ning isoleerituse ja ebamugavuse tõttu, mis tulenes tema tööasendist. Kuid nende ohvrite tulemus on üks suurimaid saavutusi maalikunsti valdkonnas.

Lagi on jagatud 9 paneeliks, mis on eraldatud maalitud valearhitektuuriga. Need paneelid kujutavad stseene Moosese raamatust, alates inimese ajaloo algusest kuni Kristuse tulekuni, kusjuures Kristus ei ole laes kujutatud.

Esimene tahvel kujutab valguse eraldumist pimedusest; teine kujutab päikese, kuu ja planeetide loomist; kolmas kujutab maa eraldumist merest.

Neljandas jutustatakse Aadama loomisest, viiendas Eeva loomisest, kuuendas näeme Aadama ja Eeva väljaajamist paradiisist.

Seitsmes kujutab Noa ohvrit, kaheksas universaalset üleujutust ning üheksas ja viimane Noa joovastust.

Paneelide külgedel on vaheldumisi kujutatud 7 prohvetit (Sakarja, Joel, Jesaja, Hesekiel, Taaniel, Jeremija ja Joona) ja 5 sibli (Delfi, Eritrea, Kumani, Pärsia ja Liibüa).

9 laepaneelist 5 on raamitud "ignudi", kakskümmend täielikult eemaldatud meesfiguuri, mis on komplektis 4 tükki ühe paneeli kohta.

Lae neljas nurgas on kujutatud ka Iisraeli neli suurt päästet.

Selles muljetavaldavas inimkehade kompositsioonis, mida raamivad arhitektuur ja isegi võltsskulptuurid, mis jutustavad lugusid, paistab kõige enam silma nende väljendusrikkus, elavus ja energia, mida nad edasi annavad.

Lihased, mehelikud (isegi naiselikud), väändunud ja värvilised kehad levivad läbi ruumi igavesti jäädvustatud liigutustes, mis avaldasid sellist mõju suundumustele ja kunstnikele, kes sündisid pärast selle valmimist.

Viimane kohtuotsus

Viimne kohtuotsus - 13,7 m x 12,2 m - Sixtuse kabel, Vatikan

1536. aastal, rohkem kui kakskümmend aastat pärast lae valmimist, naasis Michelangelo Sixtuse kabelisse, seekord selleks, et maalida altariseina.

Nagu nimigi ütleb, on siin kujutatud viimset kohtumõistmist, mis koosneb umbes 400 kehast, mis on algselt kõik alasti maalitud, sealhulgas Neitsi ja Kristus.

See asjaolu põhjustas aastaid kestnud suure vaidluse, mis lõppes sellega, et tegelaste intiimsed osad kattis teine maalikunstnik, kui Michelangelo oli veel elus.

Michelangelo maalis selle juba üle kuuekümne aasta vanuse kolossaalsete mõõtmetega teose.

Võib-olla selle või teda vaevanud pettumuse ja tormiliste kirgede tõttu, võib-olla aga ka kõige muu ja ajaloolise konteksti tõttu on see teos nii erinev laefreskodest.

Keskel on Kristuse kui kohutava kohtumõistja kuju, mis domineerib kompositsiooni.

Püha Bartholomeus hoiab oma jalge ees vasaku käega oma märtrisurma käigus nülgitud nahka ning selle langenud ja kortsus naha näole on Michelangelo maalinud oma näojooned.

Kristuse kõrval varjab Neitsi oma poja nägu ja näib keelduvat vaatamast, kuidas hukkamõistetud hinged põrgusse heidetakse.

Vt Sixtuse kabelite freskode üksikasjalikumat analüüsi.

Julius II haud

Julius II haud - San Pietro in Vincoli, Rooma

1505. aastal kutsus Michelangelo Rooma paavst Julius II, kes tellis tema hauakambri. Algselt oli tema nägemus suurest mausoleumist, mis meeldis kunstnikule väga.

Kuid lisaks selle ettevõtmise suursugususele otsustas paavst, kes oli tujukas isiksus, et ta soovib, et teda maetaks Sixtuse kabelisse.

Selleks vajas kabel esmalt mitmeid parandusi, sealhulgas lae ja altari värvimist, mistõttu oli Michelangelo kõigepealt "kohustatud" maalima eespool nimetatud Sixtuse kabelis olevad freskod, nagu me juba nägime.

Kuid paavsti hauakambri esialgne projekt pidi läbima edasisi muudatusi ja mööndusi. 1513. aastal, kui paavst suri, leiti projekt olevat vähenenud, ja seejärel veelgi enam, kui Michelangelo nägemus sattus vastuollu paavsti pärijate ideedega.

Kolmas leping koostati 1516. aastal, kuid projekti muudeti veel kahel korral, 1526. ja 1532. aastal. 1532. aasta lõpliku otsusega määrati, et hauakamber koosneb ainult fassaadist, samuti muudeti selle asukoht San Pietro Vincoli kirikuks Roomas.

Moses

Julius II hauakamber - Moosese detail

Hoolimata kõigist selle hauakambriga seotud tagasilöökidest ja sellest, et lõppkokkuvõttes viidi ellu vähe sellest, millest oli unistatud, töötas Michelangelo selle kallal kolm aastat intensiivselt.

Nii meisterdas Michelangelo aastatel 1513-1515 mõned oma karjääri kõige silmapaistvamad teosed, millest üks, Mooses, on see, mis tänapäeval nõuab külastust neilt, kes sõidavad San Pietrosse hauakambrit vaatama.

Mooses on üks skulptuuridest, mis konkureerib täiuslikkuses Vatikani Pièta'ga ja oli koos teiste, näiteks vangide või orjade skulptuuridega mõeldud kaunistama parietaalset hauakambrit.

Selles skulptuuris paistab silma figuuri vaprus ja kohutav välimus (Terribilità), sest sarnaselt Taavetile on tal intensiivne sisemine elu, jõud, mis ületab kivi, millest figuur on võetud.

Oma pikka ja üksikasjalikku habet silitades näib Mooses oma pilgu ja ilmega kinnitavat, et kõik, kes ei täida oma kohustusi, saavad karistada, sest miski ei pääse jumaliku viha eest.

Vangid või orjad

Surnud ori ja mässumeelne ori - Louvre, Pariis

Koos Moosesega on sellest töömahukast perioodist pärit ka skulptuuride seeria, mida tuntakse kui Vangid või orjad.

Kaks neist töödest on valmis, "Surev ori" ja "Mässav ori", ja need on Pariisis Louvre'is. Need pidid olema paigutatud alumise korruse pilastritele.

Neist paistab silma sureva orja sensuaalsus ja tema surmaga leppimise, mitte vastupanu poos.

Vahepeal näib mässumeelne ori lihvimata näo ja moondunud kehaga ning ebakindlas asendis surmale vastupanu osutavat, keeldudes ennast alistamast, surudes end vanglast välja.

Vangid või orjad - Galleria dell'Accademia, Firenze

Sellest perioodist pärinevad veel neli tööd, mis ülistavad "non finito". Nende teoste väljendusjõud on muljetavaldav, sest me näeme, kuidas kunstnik vabastas figuurid massiivsetest kiviplokkidest.

Ja jättes need lõpetamata, toimivad need lõpuks kui allegooriaid ühele teemale, mis saatis ja piinas Michelangelo kogu tööd ja elu: keha kui hinge vangla.

Hoolimata sellest, et keha, mateeria, oli tema jaoks vangla vaimu jaoks, nii nagu marmorplokid olid vanglad figuuride jaoks, mida ta oma vitsaga vabastas.

Selle nelja skulptuuri grupi puhul näeme, kuidas seda võitlust peetakse ja kui valus tundub olevat see vangistus figuuridele, kes katavad end või moonutavad end selle hingekohustuse raskuse või ebamugavusega.

Lorenzo de' Medici ja Giuliano de' Medici hauad

Lorenzo de' Medici hauakamber - 630 x 420 cm - Medici kabel, San Lorenzo basiilika, Firenze

1520. aastal palkasid Leo X ja tema nõbu ja tulevane paavst Clemens VII, Giulio de' Medici, Michelangelo tegema Firenze San Lorenzos hauakabelit Lorenzo ja Giuliano de' Medici haudade jaoks.

Esialgu vaimustasid projektid kunstnikku, kes hoolitses innukalt selle eest, et ta saaks need kõik korraga ellu viia. Kuid teel ilmnesid mitmesugused probleemid ja nii nagu Julius II haua puhul, jäi ka nende puhul algselt unistatud teekonnal kaduma.

Michelangelo idee oli luua ühendus skulptuuri, arhitektuuri ja maalikunsti vahel, kuid hauakambritele mõeldud maalid ei saanud kunagi valmis.

Giuliano de' Medici hauakamber - 630 x 420 cm -

Medici kabel, San Lorenzo basiilika, Firenze

Medici hauakambritega töötamise ajal puhkes Firenzes revolutsioon nende vastu ja selle taustal peatas Michelangelo oma töö ja asus mässuliste poolele.

Kuid kui mäss maha suruti, andis paavst talle armu tingimusel, et ta jätkab tööd, ja nii pöördus Michelangelo tagasi tööle nende heaks, kelle vastu ta oli mässanud.

Lõpuks, kui Michelangelo 1524. aastal Firenzest lõplikult Rooma lahkus, jäi töö pooleli ja tema tehtud skulptuurid paigutati hiljem teiste poolt Medici kabelis oma kohale.

Praeguseks on meieni jõudnud kaks kaks parietaalset hauakambrit, mis on paigutatud kabelis teineteise vastu. Ühel pool on Lorenzo hauakamber, kus ta on kujutatud passiivses, mõtisklevas asendis, mis toob kuju lähemale sellele, kuidas tegelik Lorenzo de' Medici elas.

Teisel pool on kujutatud Giuliano, omal ajal kuulsusrikas sõdur, aktiivselt, soomusrüüs ja liikumisvõimeline. Vasak jalg näib tahtvat tõsta kolossaalset ja võimsat kuju.

Mõlema jalamil on kaks allegooriat: "Öö ja päev" (Lorenzo de' Medici haud), "Hämarik ja koidik" (Giuliano de' Medici haud).

Päev ja Koit on meesfiguurid ning Öö ja Hämarik naisfiguurid, ning meesallergiate näod on viimistlemata, lihvimata.

9. Viimased pietaad

Pietà - 226 cm, Opera del Duomo muuseum, Firenze

Michelangelo jõudis oma elu viimastel aastatel füüsilise jõu ja töövajadusega, kuid tema vaim kandis endas arvukaid kahetsusi ja piinu.

Sest ta jõudis järeldusele, et osa oma elust oli ta järginud ekslikku ideaali, kunsti ilu ja täiuslikkuse ideaali ning ideed, et selle kunsti kaudu jõuab inimene Jumala juurde.

Seega on tema viimased aastad keskendunud tema teisele kirele, jumalikule, ja võib-olla ongi see põhjus, miks tema viimased teosed on sama teemaga ja jäid lõpetamata.

Pietà ja Pietà Rondanini on kaks lõpetamata marmortahvlit ning eriti Rondanini on sügavalt väljendusrikas ja häiriv.

Kõigi nende kannatuste ja tormilise vaimu allegooriana, mida Michelangelo kandis kogu oma elu ja eriti oma elu ja loomingu viimastel aastatel, meisterdas ta Pietà Rondaninis oma surnud poega kandva Neitsi näo oma löökidega.

Seega loobus ta inimliku ilu ideaalist, mis oli teda kogu elu jälitanud, ja ütles selle teosega, et ainult Jumalale täielikult alistudes võib leida õnne ja rahu.

1564. aastal suri Michelangelo 89-aastaselt ja säilitas kuni lõpuni oma füüsilised ja vaimsed võimed.

Paavst oli avaldanud soovi teda matta Roomas San Pietrosse, kuid Michelangelo oli enne surma selgeks teinud, et ta soovib, et teda maetaks Firenzes, kust ta oli lahkunud 1524. aastal, ja naasis seega oma linna alles pärast surma.

Tutvuge ka