Cecília Meireles'i luuletus "Portree" (koos analüüsi ja tõlgendusega)

Cecília Meireles (1901-1964) oli üks suurimaid nimesid Brasiilia kirjanduses, kes kirjutas nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Salmid Portree on tema ulatuslikust loomingust ühed tuntuimad ja kuigi need on avaldatud 1939. aastal raamatus "Viagem" ("Reis"), on need endiselt ajatud, sest ne käsitlevad elu kaduvuse universaalset teemat.

Luuletus Portree täielikult

Mul ei olnud täna sellist nägu,

Nii rahulik, nii kurb, nii õhuke,

Ka need silmad ei ole nii tühjad,

Samuti ei ole kibe huul.

Mul ei olnud neid jõuetuid käsi,

Nii vaikne ja külm ja surnud;

Mul ei olnud seda südant

Kes ennast isegi ei näita.

Ma ei märganud seda muutust,

Nii lihtne, nii õige, nii lihtne:

- Millises peeglis oli ta kadunud

minu nägu?

Luuletuse üksikasjalik analüüs Portree

Cecília Meirelesi melanhoolne luuletus püüab luua portreed luuletuse subjektist, mistõttu pealkiri sobib üsna hästi kokku sellega, mida lugeja leiab kogu salmide vältel.

Teisest küljest seostame me tavaliselt portreed millegi füüsilist komponenti - kujutist - registreeriva asjaga, samas kui Cecília värssides on portree palju sügavam ja suudab jäädvustada seda, mis toimub sisemiselt.

Luuletuse esimene osa

Mul ei olnud täna sellist nägu,

Nii rahulik, nii kurb, nii õhuke,

Ka need silmad ei ole nii tühjad,

Samuti ei ole kibe huul.

Luuletuse esimesed neli salmi tuginevad kesksele vastandumisele mineviku ja oleviku vahel.

On olemas võrdlus selle vahel, mis juhtus enne ja kuidas I-lyriklane leiab end nüüd, kuigi ei ole selge, miks on toimunud nii radikaalne muutus. Praeguses näeme, et on jäädvustatud kannatusi.

Luuletuse teine osa

Mul ei olnud neid jõuetuid käsi,

Nii vaikne ja külm ja surnud;

Mul ei olnud seda südant

Kes ennast isegi ei näita.

Kui luuletuse algusosas näeme üldiselt tähelepanekut, et kujutatud subjekti jaoks on midagi muutunud, siis siin muutub see muutus konkreetsemaks. Lüürik valib kehaosad, et illustreerida näiteks seda, mis on muutunud, andes oma jutustusele rohkem jõudu.

Ta räägib nüüdsest, mainimata, kuidas see minevikus täpselt oli. Me teame, et praegused käed on külmad, surnud ja jõuetud, ja selle kirjelduse põhjal saame ette kujutada, kui elujõulised nad olid minevikus - kuigi seda osa ei ole luuletuses kujutatud.

Kunagi avatud süda on muutunud ja on nüüd suletud.

Luuletuse kolmas osa

Ma ei märganud seda muutust,

Nii lihtne, nii õige, nii lihtne:

- Millises peeglis oli ta kadunud

minu nägu?

Luuletuse tugevus tuleb eriti lõppjärelduses, kus luuletussubjekt lõpetab meisterlikult kõik, mida eelnevates salmides töödeldi.

Siinkohal eeldab I-lyrikant, et ta ei saanud aru, millisel hetkel tema seisund muutus, ega suuda tuvastada, mis võis juhtuda, et kõik muutus nii palju.

Looming lõpeb küsimusega - ainsa küsimusega luuletuses -, millele ei ole vastust antud ja millel on äärmiselt visuaalne komponent. Küsides endalt, millises peeglis tema nägu kadunud on, eeldab subjekt, et ta ei tunne end pärast oma muundumist enam ära ja soovib teada, millisel hetkel ta oma identiteedi kaotas.

Luuletuse avaldamislugu Portree

Töö Portree avaldati raamatus Reisimine Väljaanne pälvis Brasiilia Kirjanduse Akadeemia auhinna ja see ilmus isegi väljaspool Brasiiliat, kuna seda levitati esimest korda Portugalis 1939. aastal.

Sel ajal oli Cecília nii suure kirjaniku kui ka õpetajana professionaalselt tunnustatud. Õpetajana oli ta vastutav Luso-Brasiilia kirjanduse, tehnika ja folkloori õppetooli eest Föderaalringkonna Ülikoolis ning peagi pärast seda õpetas ta Brasiilia kirjanduse ja kultuuri eriala Austinis, Texases asuvas Ülikoolis.

Samal perioodil töötas Cecília Meirles ka ajalehtede kolumnistina ja oli ajakirja Travel in Brasil (mida avaldas Departamento de Imprensa e Propaganda) vastutav toimetaja.

Luuletus Portree Seda on ette kandnud isegi Cecília Meireles ja see on kättesaadav internetis:

Kas teile meeldivad kirjaniku looming? Siis kasutage võimalust tutvuda tema teiste teostega artiklite kaudu: